Ilma kindla küttesüsteemita väikemajade ehitamise idee sündis Saksamaal 1990. aastatel. Lähtekohaks oli kasutada soojusallikana jääkõhku ning eelduseks soojakadude hoidmine võimalikult väikestena. Seesuguste hoonete puhul on ehitustehnika lihtne ja ei seata arhitektuurile piiranguid. Passiivmaju saab ehitada nii tellistest, puidust kui ka kividest.
Passiivmaja toimib ilma seesuguste küttesüsteemideta nagu õlikatel või kaugküte.
Tõhus ventilatsiooniseade kogub kodumasinate, inimeste, valgustite ja elektroonikaseadmete toodetud liigse soojuse ning temperatuur püsib terve aasta ühtlasena. Aasta kõige külmemal ajal on siiski vajalik teatud soojusallikas, ka tarbevee soojendamiseks. Võimalik on kasutada mitmeid energiasäästlikke variante (nt päikeseenergia ja maasoojus).
Energiasäästlikkus passiivmaja puhul põhineb lahendustel, mille soojusisolatsioon, tihedus ja majakarbi ehitus etendavad tähelepanuväärset osa ventilatsiooniseadme akumuleerimise kõrval. Ventilatsiooniseade, mis sobib passiivmajale kasutab ära suurema osa kasutatud õhu ning kütab sellega sissetulevat õhku. Soojus ei pääse sel juhul kasutult hoonest välja.
Passiivmaja küttekulude säästjana
See hoonetüüp on registreeritud kaubamärk, millele on estitatud teatud kvaliteedinõuded. Soome riiklik uurimisasutus VTT on PEP uurimuse (Promotion of European Passive Houses) tulemusena välja arutanud, kui palju kütteenergiat vajab passiivmaja Soome erinevates tingimustes.
Passiivmaja keskmine küttevajadus on Põhja-Soomes 30 kWh/m², Kesk-Soomes 25 kWh/m² ja Lõuna-Soomes 20 kWh/ m².
Põhiline energiavajadus tavaliste ehitiste puhul on 130-140 kWh/m². Ehk siis passiivmaja küttevajadus on vaid neljandik tavalise hoone küttevajadusest. Euroopas on selliseid minimaalselt energiat tarbivaid maju ehitatud 10 aastat, kuid Soome on passiivmajad alles tulemas. Saksamaal on umbes 10 000 passiivmaja, mille hulgas on ka koolimaju.
Passiivmajade ehitamisega on võimalik aeglustada kliimamuutust
2008. aasta jaanuaris avaldas Euroopa Komisjon kliima-ja energiapaketi, mis sisaldab vastavalt Euroopa Nõukogu otsustele seaduseelnõusid kliimamuutuste ohjeldamiseks. Aastaks 2020 on plaanis 20-protsendiline heitmete vähendamine nii heitmelimiite kasutavates kui ka teistes majandussektorites. Heitmelimiidid ei ole kasutusel mh liikluses, ehituses ja põllumajanduses. Kuni 40% Euroopas kasutatavast energiast kulutavad ehitised. Ehk siis umbes kaks korda nii palju kui kulub energiat liiklusele.
Euroopa ühisele energiapoliitikale soovitakse teed rajada kliima-ja energiapaketiga. Selles on igale EL-i liikmesriigile rahvuslikud kohustused, et saavutada heitmete vähendamine. Soomel tuleb muuseas vähendada kasvuhoonegaaside atmosfääri heitmist heitmelimiitide süsteemi mittekuuluvates sektorites 16%.
Soome hoonete energiakulutus tekitab kolmandiku terve riigi kasvuhoonegaasidest. See teeb aastas umbes 22 miljonit tonni süsihappegaasi.
Passiivmajad saavad vähendada kasvuhoonegaase. Kuna passiivmaja kriteeriumidele vastava uue või remonditud ehitise kütmiseks vajatakse võrreldes tavaliste majadega umbes 70 % vähem, siis on võimalik sellise alternatiivse ehitamisega säästa märkimisväärseid energiakoguseid. Ka EL-i energiaefektiivsuse programmis on seda arvesse võetud, mis elluviiduna nõuaks passiivmajade kasutuselevõttu uusehitamise standardina pärast 2015. aastat.
Kliimamuutus tõukab energiat säästma
Pikka aega on kliimamuutused elavdanud mõttevahetusi. Mõned kliimaspetsialistid peavad seda nähtust inimtegevuse tagajärjeks, teised aga looduslikuks. Fossiilsete kütuste (nt nafta, maagaas ja kivisüsi) kasutamine tekitab kasvuhoonegaase. Gaasid süvendavad kasvuhooneefekti, mis aga soojendab Maa pinda ja atmosfääri.
Kliimamuutuse negatiivsed mõjud on saatuslikud: sagenevad üleujutused, merepind tõuseb ja põud kihutab inimesi mujale rändama. Golfi hoovuse aeglustumise tõttu külmeneb kliima Läänemere ümbruses.
Maad puudutava suhtes ollakse üksmeelsemad kui kunagi varem. Tuleb midagi ette võtta, et kliimamuutus aeglustuks. Ehitised kulutavad Euroopas 40% energiast, sellest võib järeldada, et energiat säästev ehitamine on põhiküsimus.
Kliimamuutust aeglustab energiasäästlik ehitamine
Euroopa Poliitikauuringute Keskuse CEPS uurimisrühm jõudis järeldusele, et energiakulu väheneb tunduvalt nendes hoonetes, mille välikarp on isoleeriv ja õhukindel. Uurimisrühma ettekandest selgub, et ollakse valmis ehitama ökonoomseid, energiasäästlikke ja riskivabu hooneid.
Kyoto kliimakokkuleppe alusel on koostatud nn energiapüramiid, kus on kirjas viis tähtsaimat viisi kuidas hoonete soojakulusid vähendada:
1. Energiasäästlikud elektroonikaseadmed, kodumasinad ja valgustid. Standby-režiimile jätmine kulutab energiat, seetõttu peaks seadmed alati pärast kasutamist välja lülitama.
2. Tihe ja isoleeriv väliskarp ning ventilatsiooniseade, mis kasutab ära suurema osa jääkõhu soojusest.
3. Tuleb kontrollida energiakulutust.
4. Kasutada päikeseenergiat. Hoone paigutus päikese suhtes tuleb hoolikalt läbi mõelda, et päikesesoojust kõige paremini ära kasutada.
5. Tuleb valida otstarbekas energiaallikas – biokütus, soojuspump, elekter või gaas, kaugküte.
Energiasäästlik ehitamine ei ole Euroopas uus nähtus. Seda valdkonda on palju uuritud ja 1970. aastast alates on ehitatud vähese energiakulutusega hooneid. Energiasäästlikud hooned on viimasel aastakümnel üldlevinud ja on jätkatud tehnika arendamist. Hetkel ei ole puudus uutest materjalidest või seadmetest ning tehniline kompetents on kõrgel tasemel.
Kahjuks on nii, et ei kasutata kõige keskkonnasõbralikumat ja kestvamat energialiiki. Püramiidimudeli ehitusjuhiseid järgides on võimalik energiakulu suurel määral vähendada.
Kõige parem viis on investeerida hoone väliskarpi. Hoone soojusisolatsioon on parem siis, kui akende, uste ja seinte U-väärtused on madalamad. Tähtsaks teguriks on ka ventilatsiooniseade, mille ülesandeks on akumuleerida soojus, mis muidu pääseks kasutamata välja.
Energiasäästlikkust on võimalik mõjutada
Tähtis on maja paigutus päikese suhtes, nii nagu ka energiasäästlike kodumasinate kasutamine. Energiaallika valik ei oma madalenergiahoones suurt kaalu, kuna ostetava energia vajadus on seal väike. Eriti kehtib see passiivmajade puhul, mis toimivad põhimõtteliselt ilma suuremate soojusallikateta. Ehitusalal tuntakse nelja erinevat hoonetüüpi: passiivmaja, standardhoone, pluss-energiahoone ja madalenergiahoone.
1. Passiivmaja kulutab vaid veerandi standardhoones kasutatavast energiast. Ei ole vaja eraldi soojusallikaid, kuna maja kütavad kodumasinad, valgustus ja inimeste toodetav soojus. Selle hoonetüübi eeltingimuseks on kõrge kvaliteediga ventilatsiooniseade, mis kasutab ära suurema osa jääkõhu soojusest ja kütab sellega sissetulevat õhku. Vastavalt asukohale vaheldub ostetava energia vajadus. Põhja-Euroopas on energiakulu kõige rohkem 30 kWh/m², Kesk-Euroopas aga 15 kWh/m². Lähitulevikus muutuvad passiivmajad arvatavasti standardiks.
2. Standardhoone on projekteeritud vastavalt ehitus-ja energiadirektiivide miinimumnõuetele. Aastane energiavajadus ruutmeetri kohta on 130-140 kWh.
3. Pluss-energiahooned on hetkel veel haruldased. Passiivmaja kontseptsioon on kavas arendada viimase piirini, et maja hakkaks tootma rohkem energiat kui see kasutab. Seda eesmärki on võimalik saavutada, kui hoonetele paigaldada aktiivsüsteemid (nt. päikesepaneelid).
4. Madelenergiahoone kulutab standardhoonega võrreldes poole vähem energiat. Otstarbekohane ventilatsioon, tihedad aknad ja uksed ning isoleeriv väliskarp muudavad soojatarbimise poole väiksemaks. Aastane energiavajadus on 50-60 kWh/m².